Suurpõgenemine 1944 mälestusmärk Pärnus

Mälestusmärk kümnetele tuhandete NSVL repressioonide eest põgenenud eestimaalastele valmis Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu Suurpõgenemine 1944 (ÜEKN SP1944) toimkonna ja Pärnu Linnavalitsuse koostöös ja ülemaailmsete annetuste toel. Kingiti ÜEKN SP1944 toimkonna poolt Pärnu linnale avatseremoonial, 21. septembril 2024. Projekti juhtis toimkonna liige Kristi Vuht Allpere.Mälestusmärgi autoriks on skulptor Elo Liiv. Teabetahvli koostas ÜEKN SP1944 toimkond.

Lahkuda või jääda? Viimane sõna ja puudutus. Igavesti mällu sööbiv hetk. Igatsus, teadmatus ja valu. Lootus. Üle saatusejooni vormiva tormise mere, ainsaks valguseks meid ühendav vabaduse helk.

Mälestusmärgi rajamiseks aitasid annetusi koguda mitmed ÜEKN-i liikmesorganisatsioonid, sealhulgas ERKÜ, EERO Canada ja AESL. Eestis kogus annetusi Tammepuu Eesti Klubi MTÜ.Nii said kodueestlased ja väliseestlased, nende järeltulijad ja sõbrad anda oma panuse mälestusmärgi püstitamiseks. Ülekaalukalt toetasid mälestusmärgi rajamist väliseestlased.

Eellugu

Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) on 1954. a. USAs asutatud suurim Välis-Eesti kogukonda ühendav organisatsioon. Lühiinfot organisatsiooni kohta leiab siit ja pikemalt on võimalik lugeda ÜEKN kohta raamatust "Eestlased laias maailmas - Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu liikmesmaade lugu", autor ja toimetaja on Ülle Ederma.Mais 2018 võeti ÜEKN täiskogu istungil vastu resolutsioon kinnitada suurpõgenemise mälestuspäev riikliku tähtpäevana ja püstitada Tallinna sadamasse 1944. a septembrikuu põgenikele mälestusmärk ning see resolutsioon esitati EV Valitsusele ja Riigikogule. ÜEKN Suurpõgenemine 1944 (SP 1944) toimkond on alates 2019. aastast, mil see loodi, teinud märkimisväärset vabatahtlikku tööd nende eesmärkide saavutamiseks.Toimkonna esimees Iivi Zajedova on 1944. aasta suurpõgenemise lipuheiskaja Eestis, kes juba 2018. aastal, kui EV tähistas oma 100ndat juubelit, asus suurpõgenemise mälu säilitamise eest seisma. Tema algatusel ja SP toimkonna toel on Eestis korraldatud mitmeid teabeseminare erinevate
koostööpartneritega, eelkõige Tammepuu Eesti Klubi MTÜ-ga. Toimkond on koos partneritega korraldanud mälestusjumalateenistusi, rahvusvahelisi konverentse, näituseid, kontserte, pagulasteemalisi näidendeid ning
vestlusõhtuid. Mälestades hääbuva 1944. aasta suurpõgenemise generatsiooni läbielamisi ja kogemusi, on eesmärk olnud edendada teadlikkust sellest ajaloo perioodist, tugevdada sidet kodu- ja väliseestlaste vahel ning säilitada eestlust, meie rahva mälu ja identiteeti.ÜEKN on toetanud 2018-2022: SP1944 toimkonna projektide raames Tallinna Jaani kirikut orelivile soetamisel (2018); Sõrve 75 a. mälestusüritust koolinoortega (2019); Eesti Memento Liidu suurpõgenemise mälestusmärgi püstitamist Puise rannas (2020); Suurpõgenemise 1944 teabetahvli avamist Puise rannas (2021); teabetahvli valmimist Tallinna Rootsi Mihkli Kiriku juures Harjumäel (2022); Inimõiguste Instituuti Pisarate paadi installatsiooni (2022). 2024 toimus toimkonna liikme ja Pärnusse mälestusmärgi püstitamise idee autori Kristi Vuht Allpere eestvedamisel ülemaailmsete annetuste toel Pärnu mälestusmärgi ja teabetahvli püstitamine. Toimkond kinkis mälestusmärgi Pärnu linnale 21. septembril 2024 aset leidnud avatseremoonial.

Minna ei taha, kuid jääda ei saa.
Teabetahvel

Pärnus püstitatud mälestusmärk on pühendatud 1944. aastal tormisel merel hukkunuile kui ka pääsenuile, kes hoidsid eestlust elus võõrsil ja olid toeks Eesti taasiseseisvumisel.Tartu Ülikooli välis-eesti uuringute keskuse hinnangul põgenes naasva Nõukogude terrori eest Läände u. 80 000 Eesti kodanikku. Hinnanguliselt 6000 inimest ei jõudnudki eluga üle mere.Niisuguse massipõgenemise üheks peamiseks põhjuseks oli kartus küüditamiste ja repressioonide kordumise ees, mis kaasnes esimese nõukogude okupatsiooniga mis algas 1940. aastal.Siiani teame piinlikult vähe, kuidas mitusada tuhat meie inimest neil tormiseil septembripäevil väikeste paatidega ning ka suuremate laevadega võttsid kursi Rootsi ja Saksamaale. Täpsemaid uuringuid selle kohta veel pole, kui paljud neist oma teekonnal hukkusid; kuidas torm, haigused ja tagaajamine neid vintsutas; kuidas neid sõidu kestel torpedeeriti. Tagajärjed olid tihti traagilised, nii nagu laatsaretlaeval „Moero”. *Rootsi põgenike- ja Saksamaa DP (displaced person)** laagrites kasutasid meie inimesed kõiki olemasolevaid vahendeid, kaitsmaks oma elu, rahvuslikke veendumusi, töötades Eesti taastamise nimel.Võõrsil, oma uues elukohas loodi eesti seltse, koole, kirjastusi, laulu-ja rahvatantsurühmi, oma jõul ehitati eesti maju, osteti ühiselt kinnisvara, õpetati lastele rajatud suvelaagrites eesti keelt – säilitati eestlust. Vanemad ohvitserid võtsid ühendust lääne relva- ja luurejõududega, kirikuinimesed rahvusvaheliste kiriklike organisatsioonidega.Diplomaatilise välisvõitluse kõrval, mis hoidis ülal Eesti riigi õiguslikku järjepidevust, tegutsesid eestlaste poliitilised keskorganisatsioonid. Sealhulgas ühendas maailmas laiali pillutud eestlasi katusena New Yorgi Eesti majas loodud Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN).***Washingtonis moodustati Ameerika baltlaste esindus (JBANC). Selle üks asutajatest oli Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ, Ameerika eestlaste keskorganisatsioon, mis tegutses Eesti iseseisvumise taastamise eesmärgil). New Yorgis pagulasnoorte BATUN (Balti Apell ÜRO-le) juhtis aktiivselt vaba maailma avalikkuse tähelepanu MRP salalepingule ja Balti riike tabanud ülekohtule.ENSV võimud vaikisid pagulaseestlaste saatuse kas maha, või siis laimasid viimaseid järjekindlalt, seda lausa aastakümneid. Vajalik oleks nüüd vaadelda sõjajärgset aega nii Kodu- kui Välis-Eesti elu kõrvutades. Nii leiaks meie ülemaailmne, aktiivne pagulus oma õige koha meie ühises ajaloos.Mälestagem neid, kes kaotasid elu, kodu, nooruse või kellelt varastati tulevik, ning vääristagem ka ellujäänuid, kes andsid võõrsil eladeski oma panuse eestluse säilitamisse ja Eesti Vabariigi taastamisse!Rahva püsimine on seotud ajalootaju terviklikkusega. Selle poole peab püüdlema. Oleme üks rahvas, mille ühendusmaa on Eesti.

Eelnev tekst on pärit teabetahvlilt, mille teksti autor Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu Suurpõgenemine 1944 toimkonna juht, Iivi Zájedová, kogu toimkonna toetusel. Inglise keelde tõlkis selle ÜEKN aseesimees Marju Rink-Abel.*Nõukogude Liidu sõjalennukid uputasid Moero 22. septmebril. Enamasti usutakse, et laevas võis olla üle 3000 inimese, enamus haavatud sõdurid, palju tsiviilisikuid, naisi ja lapsi, kellest eluga pääsesid vähesed.** Ferdinand Kool, DP Kroonika, 1999 Eesti Arhiiv Ühendriikides.*** ÜEKN/EWC, Eestlased laias maailmas, 2019

Mälestusmärgi valmimise lugu

,,Puudutus. Minna ei taha, kuid jääda ei saa“ Pärnu 1944. aasta Suurpõgenemise mälestusmärgi autor Elo Liiv on meisterlikult ühendanud tormise mere, lahkumiste viimase puudutuse, sõjakoledustes kõigest kallist lahti rebimise traagika, lootuse, lained, saatusejooned, öised siravad tähed ning lahkunuid ja koju jäänuid aastateks ühendanud vabaduseiha ja lootuse. Käed sümboliseerivad ka neid inimesi, kes toona põgenikke vastu võtsid ja aitasid.Materjaliks sai valitud alumiinium oma hinnaklassi poolest ning materjali omaduse tõttu peegeldada valgust, mis moodustab jõega justkui terviku. Kokku kulus ca meremiil ehk 1850 m sentimeetri paksust alumiiniumvarrast, mis 5-10-13 ja 20 cm juppidena igaüks vajas vastavalt alusvormile väänamist ning seejärel samas pikkuses kinnikeevitamist.Antud käematerjal on nagu vesi käe saatusejoonte sees ja sellel paadid põgenikega… nagu Jumala peopesal. Monumendi aluskivi on pärit Tori põldudelt ja justkui loodud sellele mälestusmärgile – täis laineid ja helkivaid tähti.Elo Liivi abitiim : Tarvo Vassil ja Stanislav Krivin metallitööd (Tabitec OÜ), Raul Randväli kivitlööd (Levikivi OÜ), Uus Monumentaal valas paadipõgenike paadid alumiiniumi, Rastblaster OÜ teostas alumiiniumipuhastust soodapritsiga, YES WE CAN abistas 3D suurendamisel ja Genno Puusepp teostas transporti. Alumiiniumitöödes olid Elol abiks Uko-Aija Heintalu, Essu Heintalu, Õnne Heintalu ja Põvvat Kama ja Janari Pähn.Algselt Pärnu Kesklinna silla kõrval asuva jõeäärsele rohealale püstitatud mälestusmärk leiab oma püsiva asukoha Jaansoni tervise- ja spordiraja lähedale, lähemale veele, pärast kesklinna kai renoveerimist. See uus asukoht kooskõlastab skulptuuri kavandatud suuna, kus lahkuja käsi asetub mere poole ja jääja käsi kaldale. Mälestusmärk saab oma õiges kohas ka sisevalgustuse.Vaata pilte mälestusmärgi valmimistöödest siit.Fotosid ja videoklippi paigaldusest siit (Külauudised, 21.09.2024)

Kajastus avatseremoonialt

Avatseremooniat juhtis ÜEKN SP1944 toimkonna esimees Iivi Zájedová ja sõna võtsid toimkonna liikmed Pärnu projekti juht Kristi Vuht Allpere ja Ülle Ederma. Muusikalised etteasted tegid Pärnu Mihkel Lüdigi nimeline meeskoor ja Pärnu Naiskoor Leelo.Mälestusmärgi õnnistas sisse EELK piiskop emeeritus Tiit Salumäe. Kõnedega esinesid Pärnu linnapea Romek Kosenkranius, Marju Rink-Abel (ÜEKN abiesimees), Marin Mõttus (EV Välisministeeriumi üleilmse eestluse ja kultuuridiplomaatia osakonna peadirektor), president härra Toomas Hendrik Ilves.

Fotod avatseremoonialt Kristel Jõgi, viimane pilt Tarmo Kruusimäe.

Uuri kajastuste kohta meedias lähemalt:

Infot teiste ÜEKN 1944. aasta suurpõgenemise 80-nda aastapäeva sündmuste kohta võib leida siit ja rohkem infot ka teiste organisatsioonide suurpõgenemise 80-nda aastapäeva sündmuste kohta on välja toodud siin

Video Evelin Täht.

The 1944 Mass Flight Memorial in Pärnu

Dedicated to the tens of thousands of Estonians who fled the repressions of the USSR. Completed with the support of the Estonian World Council Mass Flight Committee (EWC SP1944) and the Pärnu City Government, as well as global donations. It was gifted to the city of Pärnu by the EWC SP1944 committee during the opening ceremony on September 21, 2024. The project was led by committee member Kristi Vuht Allpere.The author of the memorial is sculptor Elo Liiv. The information plaque was created by the EWC SP1944 committee.Several EWC member organizations, including the EANC, EERO Canada and AESL. In Estonia, donations were collected with the help of Tammepuu Eesti Klubi MTÜ.Thus, native Estonians and Estonian communities abroad, their
descendants and friends, were able to contribute. The construction of the memorial was overwhelmingly supported by Estonian communities abroad.

Background

In 2018 the Estonian World Council (EWC) – the largest organization uniting Estonian communities abroad – adopted a resolution at a plenary session, to commemorate the Mass Flight as a national holiday and to erect a memorial in the Port of Tallinn to the September '44 refugees. The resolution was presented to the Government of the Republic of Estonia and the Riigikogu. Finally, in 2024 memorial was erected in Pärnu and hopefully soon in Tallinn.The Mass Flight Committee of the EWC has done a considerable amount of volunteer work since its creation in 2019. At the initiative of Committee Chairman Iivi Zájedová, several information seminars have been organized in Estonia with various partners, in particular
Tammepuu Estonian Klubi MTÜ. Together with its partners, the Committee has organized memorial worship services, international conferences, exhibitions,
concerts, refugee-themed plays, and conversation evenings.
By commemorating the experiences of the fading 1944 Mass Flight generation, the aim has been to promote awareness of
this period of history, to strengthen the connection between native Estonians and Estonian communities abroad, and to
preserve Estonianness, the memory and identity of our people.During the period 2018–2022, the EWC has supported: the acquisition of organ pipes (2018)
for St. John’s Church, in Tallinn; the Sõrve 75th anniversary memorial event with schoolchildren (2019); the erection of the Eesti Memento Liit’s Mass Flight memorial on Puise Beach (2020); the dedication of the 1944 Mass Flight information plaque at Puise Beach (2021);
the completion of the information plaque at St Michael’s Church, on Harjumäe, in Tallinn (2022); the Boat of Tears installation by the
Estonian Institute of Human Rights (2022).

Text from the info plaque:

The memorial erected in Pärnu is dedicated to those who perished in the stormy sea in 1944, as well as to those who survived to keep alive the Estonian spirit abroad and who supported Estonia’s regaining independence. The estimate of the University of Tartu center for the study of Estonians abroad is that about 80,000 Estonian citizens fled West from the invading Soviet terror. About 6,000 persons did not survive the flight across the sea. To this day we know embarrassingly little about how hundreds of thousands of our people set off for Sweden and Germany on those stormy September days in small boats as well as larger ships. There are as yet no detailed studies about how many died during the journey; how storms, sickness and pursuit exhausted them; how they were torpedoed on the way. The results were often tragic, as with the hospital ship “Moero.”One of the main reasons for such a mass flight was fear of the repeat of deportations and repression, which had occurred during the first Soviet occupation beginning in 1940. In the Swedish and German DP (displaced person)* camps, our people used all available means to preserve their lives and national identity, working for the re-independence of Estonia. Abroad, in their new places of residence, they established Estonian societies, schools, publishing houses, choirs, and folk dancing groups; they jointly bought property, taught their children Estonian in summer camps - preserved their Estonian heritage. Older officers contacted Western armed and intelligence forces, church people contacted religious international institutions.Estonian politically-oriented central organizations abroad worked alongside the diplomatic fight to keep alive the Republic of Estonia’s legal continuity as a nation. Established as the central organization to unite the widely dispersed Estonians abroad was the Estonian World Council (EWC),** founded in the New York Estonian House. JBANC, the representative of Baltic Americans, was founded in Washington DC. One of its founders was the Estonian American National Council (EANC), the central organization of Estonian Americans, which also worked toward the re-establishment of Estonian independence. Refugee youth-established BATUN in New York (Baltic Appeal to the United Nations) actively directed attention to the MRP secret accords and the injustice done to the Baltic countries.Estonian Socialist Soviet Republic officials were either silent about the fate of Estonian refugees, or regularly slandered them, for decades. Viewing the post-war period with a comparison of life in Estonia with that of Estonians abroad would be important. Our global, active refugee communities would thus find their rightful place in our joint history.Remember those who lost their lives, home, youth or those whose future was stolen, and honor those who lived, who, even living abroad, gave their contribution to the preservation of Estonian heritage and the re-independence of Estonia! The preservation of a nation is tied to knowing its entire history. We must strive toward that. We are one people, whose country of unity is Estonia.* Ferdinand Kool, DP Chronicle, Estonian Archives in the US, 1999.
** EWC, Estonians Around the World, 2019.Written by EWC the chair of the Mass Flight of 1944 Committee Iivi Zájedová. Translated by EWC vice president Marju Rink-Abel

Creation

"Touch. Do not want to go, but cannot stay." The author of the Pärnu 1944 Great Escape memorial, Elo Liiv, has skillfully combined the stormy sea, the last touch of departures, the tragedy of tearing away from everything dear amidst the horrors of war, hope, waves, lines of fate, the shining stars at night, and the longing for freedom that unites those who left with those who stayed home for years. The hands also symbolize the people who welcomed and helped refugees at that time.Aluminum was chosen as the material due to its price range and its property of reflecting light, which forms a unity with the river. A total of about one nautical mile, or 1850 meters, of aluminum rod, each 5-10-13 and 20 cm long, needed to be bent according to the base shape and then welded together at the same length.The hand material is like water within the lines of fate, and on it boats with refugees… as if on God's palm. The foundation stone of the monument comes from the fields of Tori and seems to have been created for this memorial – full of waves and shimmering stars.Elo Liiv's team: Tarvo Vassil and Stanislav Krivin (Tabitec OÜ) for metalwork, Raul Randväli (Levikivi OÜ) for stone carving, Uus Monumentaal cast the aluminum boats for the refugee boats, Rastblaster OÜ performed aluminum cleaning with sandblasting, YES WE CAN assisted with 3D enlargement, and Genno Puusepp handled transportation. In the aluminum works, Elo was assisted by Uko-Aija Heintalu, Essu Heintalu, Õnne Heintalu, and Põvvat Kama and Janari Pähn.Originally erected on the green area by the river next to the Pärnu Central Bridge, the memorial will find its permanent location near the Jaanson health and sports trail, closer to the water, after the renovation of the central pier. This new location aligns with the intended direction of the sculpture, where the departing hand is placed towards the sea and the staying hand towards the shore. The memorial will also have internal lighting.See pictures of the memorial's construction work here.
Photos and video clips of the installation here (Külauudised, 21.09.2024)

Opening Ceremony

Opening of the ceremony by Iivi Zájedová, Chairman of the 1944 Mass Flight Committee, followed by speeches from members Kristi Vuht Allpere (Pärnu project leader) and Ülle Ederma.The memorial will be blessed by the Bishop Emeritus of the Estonian Evangelical Lutheran Church, Tiit Salumäe. Speeches: Mayor of Pärnu Romek Kosenkranius, Marin Mõttus (Director General of the
Department of Estonian Diaspora and Cultural Diplomacy in the Republic of Estonia Ministry of Foreign Affairs), Marju Rink-Abel (Vice President of the EWC), President Toomas Hendrik Ilves.Musical performances by the Pärnu Mihkel Lüdig Male Choir and Pärnu Women´s Choir Leelo.